mõnikord ikka kohe üldse ei vea.
eilne õhtu/öö jubedaim pildistamiskogemus.
rullikatel poisile antakse mitte millegi eest peksa keset autoteed, niiet veri ja tatt lendab. (ok näitaks fakki, so what???) endal võttis vaatepilt südame pahaks, 112 oli juba telefoni ekraanil diinal, aga mismõttega kui hetkepärast juba must mersu läinud ja nr-t meie ju ei näinud. okei, üritame nüüd keskenduda pildistamisele. mõned klõpsud meelte segaduses tehtud, kui juba jälle selja taga kaks musta kuju liiguvad meie poole ja aegajalt vilistavad nagu koerale. uhh kohe kiire minek.paraadnasse peitu.
ja kõige tipuks filmi tagasikerimisel tuleb aparaadi tagakaan lahti.okei ilmutan ikkagi, äkki midagi ikka sai sest okseleajavast ööst.jah 1 kaadri. tippudetippudetipuks kogu öö pildistasin vale säritusega, sassis peaga arvasin et on 8 sekundit, aga tegelt oli 1/8.no ei vedanud kohe üldse.
aga võib olla ongi parem et sellest filmist midagi välja ei tulnud, sest pildistatakse ju midagi, mida tahetakse mäletada.
(kaks pilti jõudsin digikaga ka teha, aga rohkem ma seda kaamerat kotist välja ei võtnud. kuni selle ööni ma julgesin vabalt suvalisel kellaajal õismäel liikuda, nüüd ma pole selles nii kindel.)